„Tähelapsed“ – see nimetus tuleb sellest, et paljud nende laste hulgast räägivad elust enne sündi. Nad räägivad enne Maa peale tulemist Päikese või Kuu peal (st. kuskil kosmoses) elatud ajast. Selle tähendusest tuleb veel juttu.
Teine, varasem, nimetus neile lastele on „Indigolapsed“. 80ndate aastate alguses märkasid kaks Ameerika lastearsti ja psühhiaatrit, et järjest rohkem tuleb nende vastuvõtule noori vanemaid 2-3 aastastaste lastega, kellega nad väitsid end mitte hakkama saavat. Nad palusid, et arstid ütleksid, mis lastel viga on. Alguses oli juhtude arv väike, aga siis hakkas kasvama. Arstid märkasid, et tegemist oli teatud tüüpi lastega ning probleem hakkas neid huvitama ka teaduse, mitte ainult praktika seisukohalt. Nad märkasid, et lastel oli teine maailmavaade kui tavalastel. Samuti olid neil erilised psüühilised ja vaimsed võimed. Nad olid ka tundlikumad kui tavalised inimesed.
Arstid pöördusid lisainfo saamiseks ka sensitiivide poole. Üks sensitiiv rääkis tähelepanekust, et sündis mitmeid lapsi, kelle aurades või energiaväljas oli tavapärasest erinev värv. Varem olid lastel rohkem punased ja kollased värvid, nüüd aga ilmus tumesinine (indigo). Lapsi, kelle energeetilises auras oli sellist värvi, nimetas sensitiiv Indigolasteks. Meie kasutame nimetust Tähelapsed ja ma üritan neid lapsi mitme nurga alt kirjeldada (kultuuriajaloolisest, sotsioloogilisest, psühholoogilisest, meditsiinilisest ja pedagoogilisest).
Kultuuriajaloo seisukohalt ütleme, et sellised lapsed hakkasid sündima 80ndatel aastatel. Ülaltoodud sensitiivi andmetel on peale 1992. aastat sündinud lastest 90 protsendil auras indigovärv. Seetõttu peaks praegu 90 protsenti alla 11-aastastest lastest olema Tähelapsed ja see tähendab, et lastest ja täiskasvanuiks saajatest (80ndatel sündinud on hetkel u. 20-aastased) on tulemas uus põlvkond, kelle võimed erinevad nende vanemate omast. Ei ole midagi imelikku, et iga uus põlvkond toob Maa peale midagi uut, teatud põlvkonna omadused. Seda võib nimetada ka põlvkonna ülesanneteks või põlvkonna psühholoogiaks. Üks selline tuntud põlvkond on 60ndate noorte põlvkond Läänemaailmas, mida oli tunda ka Nõukogude Liidus. Täiskasvanuiks said inimesed, kes tahtsid maailma teatud suunas muuta See oli tudengite revolutsiooni aeg, seksuaalse revolutsiooni aeg ja Praha kevade aeg. Toimus ka teisi muutusi – hipide liikumine, Beatles ja rock-muusika. Nii kultuuri, teaduse ja hariduse alal kui ka sotsiaalses elus toimusid suured muutused. Veel üks suur muutus: kui enne 60ndaid aastaid oli surmajärgsest elust kõnelemine mõneti ebaviisakas või inimesed lihtsalt kartsid sellest rääkida, siis 60ndate aastate muutuste tagajärjel ilmus 70ndate aastate alguses Ameerikas arst Raymond Moodi raamat „Elu peale surma“. Seal ta kirjeldas kliinilise surma läbi elanud ja peale mitmeminutilist südametegevuse seiskumist ellu ärganud inimeste kogemusi. Paljud neist inimestest kirjeldasid iseenese väljastpoolt nägemise kogemust. Nad olid näinud ka psühholoogiliselt seletamatuid asju. Mõnedel oli näiteks täpseid teadmisi selle kohta, mis toimus samaaegselt kõrvaltoas või teises linnas. Hilisemal kontrollimisel selgus, et nende väited vastasid tõele. Materialistid ei suutnud seda seletada. Kuna selliste juhtumite arv hakkas järsult kasvama (kasvab ka praegu), siis märkasid seda ka arstid. R. Moodil oli julgust panna kuulutus ajalehte, kus ta otsis taoliste kogemustega inimesi. Vastukaja kuulutusele oli nii suur, et ta otsustas kirjutada raamatu. Nüüd on Ameerikas olemas Moodi keskus. Need avastused tõid kaasa väikese akna avanemise inimeste teadvuses. Nüüdseks on aken muutunud suuremaks. Sinna, kus oli varem inimese teadvust surmajärgsest elust eraldav eesriie või sein, tekkis aken. See oli ka 60ndate põlvkonna elu ja missiooni tulemus.
Nüüd on juba üks põlvkond, üle kolmekümne aasta möödas, ning tuleb vaadelda praegu toimuvat? Mida toob järgmine põlvkond siia maa peale? Seoses uue põlvkonnaga räägitakse Indigo- või Tähelastest. Küsimusele, mida need lapsed maa peale kaasa toovad, saab vastuse nende laste hingeomadusi ja vaimseid võimeid vaadeldes. Kuidas selline laps välja näeb? Lapsevanemad puutuvad tihti kokku olukorraga, et Tähelapsi ei saa vastu nende tahtmist sundida. Olenemata lapse noorusest ei kehti tema jaoks autoriteet. Vanematel on oma lapsepõlve taustal tavaliselt selline ettekujutus, kuna nende vanemad olid olnud neile autoriteetideks. 2-3-aastasele lapsele sai lapsevanem oma tahet peale suruda. Praegu see 2-aastaste Indigolaste puhul enam ei õnnestu. Lapsevanem märkab, et lapse tahe on tugevam tema enda tahtest. Seejärel ütleb vanem: lapsega on probleem ja ta erineb teistest lastest. Vanemal on üks ettekujutus, milline laps olema peab, aga tema laps ei ole selline. Nii minnaksegi psühholoogi juurde. Kui psühholoog on haritud, siis ta näeb, et probleem ei ole mitte lapses, vaid tema vanemas. Nimelt: vanem omab kindlat ettekujutust sellest, milline üks laps olema peab , aga lapsed ei ole enam sellised ja sellega tuleb harjuda. Nende lastega tuleb teistmoodi käituda ja nendega suhtlemiseks teisi teid otsida.
Seega märkavad vanemad esmalt lapse tugevat ja isekat tahet. Teine nende laste omadus on see, et nad on tavalistest lastest palju rohkem ärkvel ja teadlikud. Rohkem, kui meie ettekujutuses 2-3-aastased lapsed peaksid olema. Nad on isegi liiga ärkvel ja liiga teadlikud. Vastsündinult fikseerivad nad kohe oma pilgu. Mõned hakkavad vara rääkima. Tekib tunne, et laps on alles tulnud siia Maa peale, aga juba ta märkas ümbrust ja vanemat. Tavaliselt kulub vastsündinul umbes 40 päeva, et suuta keskenduda silmadega ühele punktile. See on ka aeg, mil laps esimest korda naeratab. Tähelapsed fikseerivad pilgu kohe peale sündi, just nagu tuleks nad siia maailma juba ärkvelolekus. Ta ei räägi veel, ei kõnni ja ei oska ennast väljendada, aga ta juba näeb ja märkab kõike.
Järgmine omadus avaldub veidi suuremate laste puhul. Selleks on teistsugune inimeste tajumise võime. Tavaarusaama järgi on laps veel väike ja rumal, täiskasvanu aga suur ja tark. See, mida täiskasvanu ütleb, on lapse jaoks kehtiv tõde. Ja lapselt ta ootabki räägitu uskumist. Tähelaps aga ei usu räägitut, kui vanem seda ise ei usu. Laps võtab tõsiselt ainult seda, millesse ka täiskasvanu ise usub. Laps märkab kohe, kas vanema arvamus on kooskõlas tema sõnadega. Või kas vanema olemus on kooskõlas sellega, mida ta tahab välja näidata. Kui see ei ole kooskõlas, siis ta kohe näitab ja peegeldab seda tagasi. Me oleme elu jooksul õppinud mõistatama, mida inimene ühtesid või teisi sõnu kasutades tegelikult mõtles, milliseid mõtteid ta tegelikult oma sõnade taga peitis. Me oleme pidanud seda õppima. Aga nendel lastel on see omadus kaasasündinud. Tekib kohe ka pedagoogiline küsimus, et kas sellist last on üldse võimalik kasvatada ilma iseennast kasvatamata.
Sotsiaalses mõttes võib Tähelaste juures märgata järgmist omadust. Kui vaadelda nende omavahelist suhtlemist, võib märgata, et 3-6-aastastest Indigolastest koosnevas rühmas toimub mänguasjade jagamine tavapärasest erinevalt. Tavakogemuse järgi võtab mänguasja see, kes on teistest tugevam, suurem, kiirem ja tähtsam. See on siis ka rühmaliider, nii öelda väike vaarao. Seejärel saab mängusja järgmine rühmahierarhiast jne. See on nagu püramiidikujuline hierarhia. Võib-olla tuleb aga kasvataja, kes käsib mänguasju jagada. See on nagu demokraatlikus ühiskonnas - kasvataja määrab, et igaüks mängib 5 minutit ja ta hoolitseb selle eest, et igaüks mängida saaks. Nii tavalistele kui ka Indigolastele on selline kord võõras ja neid tuleb selles suunas kasvatada. Kui kasvataja ei sekkuks Indigolaste mängimist, siis ta märkaks, et üks Tähelaps võtab mänguasja ja mängib sellega, teised aga tegelevad igaüks oma asjaga oma nurgas ega püüdle selle mänguasja poole. Kui on mõnda aega mängitud, siis paneb esimene laps asja ära. Järgmine tõuseb, võtab rahulikult asja, mängib ja paneb rahulikult tagasi. Keegi ei torma. Jälle järgmine tuleb, mängib ja paneb tagasi. Võiks öelda - ideaalne rühm. Keegi pole enne milleski kokku leppinud ja ei ole ka püramidaalset süsteemi. Ei saa öelda, et esimesena mänginu oleks kõige tähtsam. Lasterühmas on mingi kord, aga väliselt me ei märka selle tekkimisviisi. Kõigil neil lastel on võime luua sotsiaalset tervikut ilma, et täiskasvanu peaks väliste reeglite kaudu sekkuma. Seda juhul, kui nende sotsiaalne instinkt pole ära rikutud demokraatliku kasvatuse või püramidaalse süsteemiga. Viimane süsteem valitseb ka peres, kus vanemad on kõrgemal ja lapsed madalamal tasemel.
Veel üks omadus - paljud Tähelapsed räägivad sünnieelsest elust. Üks tüüpiline Tähelapse vestlus oma vanemaga on selline nagu ühel 6-aastasel tüdrukul:
„Enne sündimist ma ootasin 14 aastat. Tol ajal oli sul teine elukaaslane. Ma olin siis juba teel siia maailma, aga rasedus katkes. Ma ootasin 14 aastat. Sa abiellusid teise mehega. Esimene sobis mulle isaks rohkem, aga see läks nagu läks ja nüüd olen ma siin“.
Laps jutustab paar detaili ema elust ja ema peab tunnistama, et on võimatu, et laps oleks võinud seda teada. Kuidas ta teab?
Teine näide. Lapsevanem ütleb oma 5-aastasele poisile: “Ma ei saa sinuga enam hakkama, mis ma sinuga nüüd teen?“
Poiss vastab: „Ei, minuga ei pea midagi tegema. Sa pead ise muutuma selliseks, kelleks sa pead saama.“
Kui seda ütleks täiskasvanud inimene, siis võiks teda pidada psühholoogiliselt harituks. Aga lapse puhul tekib küsimus, kust ta seda kõike võtab?
Juhtub ka nii: 8. klassis on ülesanne kirjeldada 20. sajandi kõige tähtsamat sündmust. Ja Indigolapsele tüüpiliselt kirjutab üks neist: „20. sajandi kõige olulisem sündmus maa peal oli minu sünd“.
Need on selliste laste puhul kohe silmapaistvad omadused. Mõnel paistab rohkem silma üks või teine omadus, ülejäänud on rohkem peidus. Paljud Indigolapsed väidavad, et nad teavad oma missiooni siin maa peal: „Pole kahtlustki, mida ma siin saavutada tahan!“
Paljudel on telepaatilised omadused. Tekib tunne, et laps loeb vanema mõtteid ja tundeid. Ükskõik, kuidas vanem tahab neid tema eest peita. Laps isegi vastab vanema väljaütlemata mõtetele.
Olulised on ka lapse sensitiivsed võimed. Nad suhtlevad loodusvaimudega ja inglitega. Mõnel usuõpetajal tekib probleem, et selline laps ei taha tema tundides käia. Laps väidab, et räägitu on lihtsalt jama: „Tema ei tea, millest ta räägib. Ta kasutab ainult tühje sõnu. Nii, nagu minule teadaolev vaimne maailm on hoopis teistsugune“. Paljud ütlevad, et nad on Maa peale tulnud selleks, et tuua siia rahu ja muuta maist elu heledamaks.
Nii on uus põlvkond tulnud selleks, et maist elu muuta ja selleks on lastel ka ülalnimetatud omadused.
See kõik võib kõlada nagu fantastika. Võib-olla on mõned sellised imelapsed, aga kõik lapsed pole ju sellised? Kas on võimalik, et peale 1992. aastat sündinud lastest 90 protsenti on sellised? Samuti võib küsida, mis juhtub sellise lapse sattudes tavalisse perekonda, läänemaailma tavalisse keskkonda? Kuidas mõjub tavapärane kasvatus- ja haridussüsteem sellise lapse arengule?
Räägime sellest meditsiinilisest vaatenurgast. 50ndatest aastatest alates on toimunud inimese ajus kiired muutused. Aju on muutunud nii funktsioonide kui ka ülesehituse poolest. Neurofüsioloogilised uuringud näitavad, et ajuga toimuvad muutused on nii kiired, et 50 aasta pärast ei saagi teda võrrelda kaasaja inimese omaga. Millises suunas aju areneb? Näiteks õpetajad on märganud, et praegu on palju keskendumisprobleemidega lapsi. Samuti on paljudel raskusi lugemisega. Selgub, et sellistel lastel ja täiskasvanuil ei teki probleemi ühe terviku vaatamisega. Raskusi tekib tal alles ühe üksikasja uurimise ja analüüsimisega. Täiskasvanud inimese puhul tavalist analüüsivõimet peab enamus neist arendama. Teisest küljest on terviku mõistmine nende tugevuseks. Ühte lehekülge vaadates teab ta kohe, millest on jutt. Kui aga paluda selgitada ühte sõna, siis ta ei oska seda. Ta ei näe seda ja ei saa loetavast aru. Olukord on umbes sarnane sellega, kui inimene vaatleb pilti ja näeb pildi peale maalitut, näiteks puud, aga ei suuda üksikuid maalitud puulehti ja -oksi kirjeldada. See nähtus on seotud aju funktsiooni muutusega. Kogu meie haridussüsteem on aga seotud analüüsivõime arendamisega või isegi põhineb sellel, et 5-6-aastasel lapsel peab analüüsivõime teatud tasemel olema. Laps peab juba lasteaias lugeda ja kirjutada oskama. Koolis on Indigolapsel tihti suured probleemid, sest ta aju toimib meie ettekujutlusest erineval viisil. Seetõttu ei sobi talle lihtsalt kogu tavapärane pedagoogiline lähenemisviis. Ja selliste laste arv kasvab.
Veel üks probleem on seotud pere- või keskkonnaga, kuhu sellised lapsed sünnivad. See väljendub näiteks hüperaktiivsuses. Mida tähendab hüperaktiivsus? Väliselt seda, et laps ei suuda keskenduda ühele asjale piisavalt kaua. Ta on väga liikuv. Märkimisväärne on, et lapse liikudes toimub iga kord„väike katastroof“. Vanemad üritavad last võõras kohas enda lähedal hoida, aga kohe kui nende tähelepanu on hetkeks lapsest kõrvale kaldunud, juhtub midagi. Ja kui on midagi, mis võib katki minna, või kui võib juhtuda mingi õnnetus, siis see ka juhtub. Selline laps nagu otsib kõikvõimalikke segaseid situatsioone. Kust tuleb sellise väikese hävitaja võime? Hüperaktiivne laps pole mitte ainult hävitaja. Koolis või lasteaias on selline laps suur leiutaja. Ta otsib võimalusi teha midagi lasteaia reeglitesse mittesobivat. Tihti ta korraldab ja organiseerib heade tavade, kommete ja traditsioonidega vastuolus asju. Ta paneb neid proovile ja katsetab neid – kas need kombed ja reeglid ikka veel kehtivad? Kas neid tasub tõsiselt võtta või mitte? Tavaliselt on nad oma ea kohta natuke liiga pikad poisid, väga aktiivsed, energilised ja juhitüüpi. Selline on üks Indigolaste tüüp, mida on kokku neli.
Teise tüüpi kuuluvad n.ö. läbipaistvad, väga kõhnad ja väga tundlikud tüdrukud. Sellistel tüdrukutel võivad olla igasugused hirmud ja painajad. Nad kardavad pidevalt millegi juhtumist, aga seda mitte nende endiga, vaid teistega, ka loomade ja taimedega. Nad hoolivad neist ja muretsevad. Nad on väga tundlikud olevused ja abistajatüüpi. Neil on väga tugev empaatiavõime. Nad tunnevad kogu maailmale kaasa.
Veel on n.ö. unistajate tüüp, kes on sensitiivid ja kelle mälestused sünnieelsest elust on väga reaalsed. Nad kuulavad väga hea meelega muinasjutte ja neil on oma maailm. Vanematel tekib tunne, et laps pole üldse siin. 2-5-aastasel lapsel võib olla nähtamatu mängukaaslane, kellega ta tundide viisi mängib. Laps võib tulla pisarates kööki ja öelda, et nad läksid sõbrannaga tülli. Laps kirjeldab emale nähtamatut Mallet ja räägib, mida nad koos teevad. Tänaval kõndides hoiab ta üht kätt ema käes ja teine on ulatatud Mallele. See on reaalne nähtamatu maailm lapse kõrval. Siis tuleb aeg, kui Malle on ära läinud või kadunud. Mõnikord toimub see lõplik lahkumine rahulikult, teinekord aga võib põhjustada „väikese katastroofi“ või tragöödia.
Neljandasse tüüpi kuuluvad tehnika ja infotehnoloogia alal väga andekad lapsed. Need lapsed, kes saavad kohe aru mobiiltelefonidest ja arvutitest ning võivad isale-emale nende funktsioone seletada ilma, et keegi oleks seda neile enne rääkinud. Neist võivad tulla nii häkkerid kui ka leiutajad. Nad on väga andekad, aga koolis ei suuda nad abstraktseid aineid õppida. Teoreetiline teadmine ja abstraktne info neile ei sobi. Kui neile mingi asi kätte anda, siis nad teavad kohe, kuidas seda parandada või kuidas auto sõidab, aga teooriast ei saa nad aru.
Mis saab sellisest lapsest meie ühiskonnas? Tal on konkreetne missioon, teadmised ja mälestused sünnieelsest elust ning telepaatilised ja sensitiivsed võimed. Ta elab tavalises materialistlikus peres. Laps võib ju öelda, et ta mängib Mallega, aga ema vastab talle, et mingit Mallet pole olemas. Kui laps räägib Mallest pidevalt, hakkab emal lapse pärast mure. Ta viib lapse hallutsinatsioonide ja psüühiliste häirete kaebusega psühholoogi juurde. Laps kas satub arsti juurde või tunneb ära, et sellised jutud pole vanematele teretulnud. Ta teab, et tegemist on keelatud teemaga ja ta vaikib. Väga tähtis osa tema elust on nüüd allasurutud. See osa on surutud alateadvusse ja võib kaduda aastate möödudes meelest. Aga kõik alateadvusse surutu saab suure mõju inimese füüsiliste protsesside ja tervise üle. Ka täiskasvanute puhul mõjub n.ö. ära unustatud tähtis mälestus väga tugevalt ja võib haigusi põhjustada. Psühhoteraapias tulebki esmalt selgeks teha, millised mälestused mõjutavad patsiendi tervist ja need tuleb meelde tuletada. See peab olema esimene samm. Ühiskond sunnib aga last temale tähtsad elamused alla suruma ja ära unustama, sest see on keelatud. Ta tahab olla oma vanematele hea laps või vältida karistust. Ta surub need alla ja mälestused hakkavad tema sees toimima. Ta hakkab rahulolematust tundma ja tunneb, et tema sees miski keerleb, teadmata mis ja miks see toimub. Ta ei tunne end hästi ja muutub rahutuks ning hüperaktiivseks. Ta kehas on tahteimpulsid ikka veel olemas, nad n.ö. liiguvad kõhus edasi-tagasi, aga ei leia väljapääsu. Kuna need jõud pole teatud vormimist ja suunamist saanud, siis on neil kaootiline suund. See kaootiline suund mõjubki nii, et ka lapse käitumine on kaootiline ja hävitav. Nii sünnib hüperaktiivne ja katastroofe põhjustav isik.
Teine variant - vaatame tundlikku aga väheaktiivse tahtejõuga last, kellel on arenenud tunde- ja mõtteelu. Kui selline laps sattub tema siseelule mittevastavasse keskkonda, siis ta ei hakka väliselt selle vastu võitlema, nagu seda teeb hüperaktiivne laps, vaid ta sulgub endasse ja „ehitab“ seina maailma ja iseenda vahele. Nii ta väldib kontakti teistega. Ta ei vaata enam teistele silma ja ei vasta tervitustele. Tema käitumisse tuleb sisse autistlik joon. Autistid on end välismaailma mõju eest „seinaga“ kaitsvad lapsed. Nad kardavad maailma ja hirm takistab neil reageerimast väljastpoolt tulevale. Teiste inimeste jaoks pole nad päris normaalsed lapsed, sest nende tegevus on ettearvamatu. Autismil võib olla erinevaid põhjuseid, aga siinkirjeldatu on sobimatu kasvatuse tagajärjeks. See juhtub siis, kui laps sünnib keskkonda, mis ei võimalda tal ei oma eluülesandest aru saada ega sellele vastavat kasvatust saada. Need on tüüpilised Indigolaste probleemid. Kui vaadata praegu toimivat haridussüsteem, siis ta on: 1) suunatud analüütilisele mõtlemisele; 2) kasvatus on autoritaarne (püramiidi tipus on koolidirektor ja sellele järgneb õpetajate ning õpilaste hierarhia - mida nooremad lapsed, seda madalamal astmel nad on). Indigolaps satub sellisesse sotsiaalsesse süsteemi, aga temas elab teine kaasasündinud ettekujutus õigest sotsiaalsest elukeskkonnast. Ta mõistab esimest süsteemi, kuid tunneb, et inimestega on võimalik ka teisel tasandil suhelda. Et mänguasjaga on võimalik ka nii mängida, et üks võtab ja mängib sellega mõnda aega, siis võtab selle rahulikult järgmine ja mängib. Ei ole vaja kokku leppida ega võidelda selle eest, kes on tugevam ja saab rohkem mängida. Nüüd ta satub täiskasvanute poolt loodud ühiskonda, süsteemi, kus temalt oodatakse enda sättimist kõige alumisse ritta ja sealt üles tulemist. Tekib suur vastuolu tema sisemise õiglustunde ja tegelikult ühiskonna poolt pakutava vahel. Juba perekonnas ootavad vanemad lapselt, et ta mõistaks oma väiksust võrreldes nendega. Indigolaps tunnetab survet ja hakkab loomulikult vastu töötama. Kui tal on palju energiat ja jõudu, siis vanemad näevad lapses probleemi ja kurdavad tema liiga tugeva tahte ja allumatuse üle. Nad üritavad tema tahet ka murda. Kui see ei õnnestu, lähevad nad arsti või psühholoogi juurde. Või kui see neil tõesti õnnestub, murravad nad selle lapse ühiskonna mõttes ja invaliidistavad ta sotsiaalses mõttes. On ka võimalus, et Indigolaps läheb kooli ja esimesed 2-3 aastat asi toimib. Siis aga märkab ta alateadlikult, et see süsteem ei sobi talle, kuna nii seal pakutav mõtteviis kui maailmavaade erinevad tunduvalt tema enda omast. Muidugi ei saa ta sellest kõigest aru ja ei oska ka mõistlikult toimuvat seletada, aga tal tekib vastumeelsus koolimineku ja õppimise vastu. Tal võivad tekkida kõhuvalud, seedimishäired, pidevad peavalud ja väsimuse tunne. Ta ei taha ka koju minna, sest kodus oodatakse kooliskäimist. Siis tuleb jälle pahandusi. Lõpuks on ta 11-12-aastane ja hakkab kodust ära jooksma. Lõpuks satub laps tänavale. Tänavalastel on nende endi poolt üles ehitatud vabadust tähtsustav keskkond. Vabadus on küll ideaalne, aga neil puudub tõeline harmoonia.
Milline oleks selliste laste jaoks õige sotsiaalne keskkond, kus nad võiksid kasvada ka sotsiaalses mõttes tervete inimestena? See nõuab täiskasvanute omavahelist suhtlemist, mis võimaldab igaühele oma vaba ruumi. Suhtlemise tagajärjel koostehtu võimaldab omakorda harmoonilist tulemust. Selliseid keskkondi ja perekondi on võrdlemisi vähe, kus inimesed on nii vabad kui ka suudavad harmooniliselt koos töötada. Tavaliselt on ülekaalus üks või teine osa, s.t. kas on liiga palju vabadust ja harmoonia puudub - seal on igaüks omaette ja teeb oma asja ja teda ei huvita teiste tegevus. See on vabadus ilma harmooniata, anarhiline vabadus. Või on tegevused vastuolulised ja tekib konflikt. Teine variant: harmoonia on olemas, aga vabadust ei ole. Igaüks on nagu väike osa suurest püramiidist, väike telliskivi suures ehituses. On küll harmooniline ja ilus, aga inimene ise on süsteemis oma vabaduse kaotanud. Kumbki neist variantidest ei sobi Indigolapsele. Mis saab neist, kui nad saavad täiskasvanuiks neile mittesobivas ühiskonnas? Neist tulevad praeguse ühiskonna hävitajad. Kui neid on inimestest enamus, siis nad suudavad seda ka teha. Siis nad hävitavad nii demokraatia kui ka diktatuuri. Püramiidse või demokraatlik-bürokraatliku kasvatusega ära rikutud Indigolastel on raske kaasatoodud ideaale, mida nad tahaks positiivselt ja konstruktiivselt ellu viia, meenutada. Üle jääb viha ja veendumus, et olemasolev tuleb hävitada. Aga õiget eeskuju nad enam ei mäleta, kuna see on alla surutud. Kuna see maailm on ta tervise hävitanud ja ainult vihaseks teinud, siis on see maailm halb ja kõiges süüdi! Sellist suurt muutust ja kaootlist sotsiaalset seisundit võib oodata ühiskonnas järgmise 10-20 aasta jooksul.
Üks kogenud riigikooli õpetaja väitis, et tema klassi 25st lapsest on 13 sellised. Mina ütleksin, et 13 torkavad silma. Lähemal vaatlusel võivad kõik 25 Indigolapsed olla. Nad on lihtsalt nii töödeldud ja murtud, et esmapilgul ei panda neid lihtsalt tähele. Teised veel võitlevad enese eest. See ei ole illusioon - neid lapsi on tõesti palju. Aga ühiskond on praegu nende jaoks liiga tugev. Kui Indigolapsi tuleb juurde, siis praeguse süsteemi vundament hävib.
Rootsi statistika näitab, et 25 protsenti lastest vajavad koduõpet. Iga neljas laps ei suuda enam klassis teiste hulgas olla, vaid vajab eraldi õpet. Üks laps – üks õpetaja. Koduõppe riigikassast finantseerimine võib kaasa tuua riigi pankroti. Eestis ei ole olukord palju parem, aga siin ei ole lihtsalt raha. Mida tehakse nende lastega? Osa on tänavatel ja nendega ei saagi praegu tegeleda. Osa satub erikoolidesse ja nende edasine tee pole selge. Halvimal juhul võib see viia noorte- või täiskasvanute vanglasse. Miks see nii läheb? Mul on hea tuttav noormees, kellel vedas. Tema sündis mitte-püramiidsesse perekonda, kus oli vabaduse ja harmoonia õhkkond. Ema oli väga andekas inimene ja sai poisist aru. Ta oli hüperaktiivne laps ja ei õppinud koolis 8. klassi lõpuni. Ta pandi waldorfkooli, kus last ei hinnata, vaid iseloomustatakse. See tähendab, et kui klassiõpetaja arvab, et lapsel on väljavaated oma võimeid tulevikus arendada, siis laps võib koos oma klassiga edasi minna ka mitte eriti heade aastatulemuste puhul. Paljude tavaliste Eesti haridusametnike jaoks on see nonsenss. Aga kui see poiss lõpetas 8. klassi ja läks 9. klassi, siis ta hakkas õppima. Tema käest küsiti põjust. Poiss vastas, et ta „märkas, et ta tahtis õppida“ . Ta lõpetas kooli hästi ja nüüd lõpetab ülikooli paralleelselt kahes teaduskonnas. Ta on kunsti alal väga andekas. Ta on võimeline andma üksi etendusi, kus kõik, s.h. muusika ja kulissid, on ainult tema tehtud. Ta on selgeks õppinud vene keele ja 19-aastasena sõitnud üksi läbi kogu endise Nõukogude Liidu ja erinevaid seiklusi läbi elanud. Ta on Hiinasse sõitmiseks selgeks õppinud hiina keele. Ja see kõik mahtus kuue aasta sisse, peale viieteistkümnendat eluaastat. Aga mis oleks temaga enne seda iga juhtunud tavalises koolis? Peale kolmandat või neljandat klassi oleks ta halbade hinnnete tõttu juba istuma jäänud. Siis veelkord ja veelkord. Oleks ehk vahetanud mitu korda kooli ja oleks oma klassi jaoks juba liiga suur olnud. Siis oleks ta läinud tänavale, võib-olla ka individuaalõppele. Edasi erikool. Poiss on ka tehniliselt andekas. Ema teadmata vedas ta kuuri vana televiisori ja kuna ema ei lubanud televiisorit vaadata, ehitas ta sellesse signalisatsioonisüsteemi. Ema töökohal pani ta riidekappi ema teadmata väikese anduri. Kui ema avas töö juures välisriiete selgapanemiseks riidekapi, saatis andur signaali poisi televiisorisse ehitatud alarmile, mis helises ja andis teada ema peatsest kojutulekust. Süsteem toimis. Temast oleks võinud tulla ka häkker või pangaröövel, sest tema geniaalsuse puhul oleks see olnud võimalik. Siis aga oleks ta muidugi olnud hävitaja kogu ühiskonna jaoks. Ühiskond pole üldse valmis selliseid lapsi vastu võtma. Kuigi neist võiksid tulla meie kultuuri edasivedajad ja edendajad, tulevad neist hävitajad, sest ühiskond on neile vastumeelne. On suur küsimus, kas nad on peale „vana“ hävitamist üldse võimelised midagi positiivset üles ehitama. Näiteks kahekümne aasta pärast.
Hiina asus probleemi omal viisil lahendama. Imelapsed korjatakse kokku ja neist üritatakse kasvatada imetäiskasvanuid militaarvaldkonnas kasutamiseks. Need on imelapsed, kes suudavad näiteks painutada lusikaid, materialiseerida või dematerialiseerida asju, teise inimese mõtteid kuulda ja kinnisilmi näha. Neid on sündinud juba mitu tuhat. Alguses Hiina valitsus ei tahtnud neist midagi kuulda, kuid märkas hiljem, et neid võib kasvatada sõjamasinateks ja luureagentideks. Nüüd on loodud kasvatusasutus, kuhu tuuakse imelapsed kogu Hiinast. Arvatavasti tulevad sealt Hiina järgmise põlvkonna suurkujud.
Ka see on neile lastele võimalus, aga mitte ideaalvariant kogu nende arengu jaoks. Neil on kindel missioon. Sotsiaalses mõttes juba ülalpool kirjeldatud „uue ühiskonna“ loomine, mis ei ole ei demokraatlik ega püramiidne. See on ühiskond, mida me peaksime ehedaks kommunismiks ja seega võimatuks. Laste võimete tõttu on aga selline kooselu nende jaoks loomulik, s.t. et inimesed võivad omavahel koostööd teha ilma tülitsemiseta ja rahulikult probleeme lahendades. Noortel on see võime olemas ilma, et nad oleksid mingisugust erilist suhtlemiskoolitust saanud. Nad oskavad maha istuda ja kokku leppida. Igaüks saab oma ülesande ja täidab selle. Lõpptulemus on harmooniline. Seda iseenesestmõistetavust takistab see, et nad on ära rikutud demokraatliku ja püramiidse sotsiaalse vormi poolt.
KÜSIMUSED
· Kuidas on sündivate lastega?Mis on tulevase ehk kasvava põlvkonna eluülesanne?
Ülesannetes on olemas järjepidevus. 60ndate aastate noorte põlvkonna (praeguste Indigolaste vanavanemad, kes on n.ö. juba ära minemas) ülesanne oli vaimse arengu ja kultuuriajaloolisest seisukohast avada vaimsesse maailma aken. Et läänemaailma inimese teadvuses tekiks muutus ja arusaam, et elu ei lõpe surmalävega. Ka kirjeldused kliinilisest surmast olid selle põlvkonna ülesanne. Nende hulgas oli palju vaimseid kogemusi otsivaid noori. Nad läksid Indiasse või pöördusid gurude poole. Sel ajal jõudis Euroopasse ja ka levis seal mõiste meditatsioon. Kogu hipiliikumine koosnes vaimseid kogemusi otsivaist inimestest. Paljud otsisid seda kogemust uimastite abiga. Selle tulemusena on neil uimastiprobleemid. See on täideviimata osa missioonist. Iga kord on nii, et kui mingi asi ei toimu õigesti, siis jääb see probleemina ühiskonda. Uimastiprobleem tuli selle kaudu, et oli vaimseid kogemusi otsivaid inimesi, kellele Lääne ühiskond oma valdavalt materialistliku maailmavaate tagajärjel ei suutnud pakkuda õigeid teid nende kogemuste saamiseks. Algselt legaalsed uimastid andsid kliinilise surmaga sarnanevaid kogemusi ilma suremata. Siis hakati neid keelama ja siis olid uimastid juba midagi muud nii Euroopas kui ka Ameerikas. Selle põlvkonna ülesanne oli vaimsele maailmale siin maailmas ruumi tegemine . Enne seda oli vaimsest maailmast rääkimine kas ebaviisakas või oli sellest rääkija kummaline ja psühholoogilist abi vajav tüüp. Kui üks Ameerika arst kirjeldas 60ndatel aastatel artiklis oma kogemusi sellest, et paranenud vähipatsientide hulgas on palju selliseid, kes suutsid oma haiguse ajal millelegi või kellelegi olulisele andeks anda, kaotas ta oma arstilitsentsi. Ka psühhiaatritel oli see keelatud. Vaimsest maailmast kõnelev psühhiaater poleks tohtinud sel alal töötada. 80ndatel aastatel kirjutas üks Belgia arst meditsiinilises ajakirjas taaskehastumisest ja temalt võeti arstilitsents. Ülaltoodud faktide põhjuseks pole lihtsalt meeleolud, vaid selle taga seisavad võimsad ühiskondlikud eelarvamused, mis mõjuvad inimeste alateadvuse sügavustes. 60ndate aastate noortepõlvkonna ülesanne oli neid eelarvamusi hävitada.
Meie, s.t. Indigolaste vanemate põlvkonna ülesanne on selles ruumis, kus vaimne maailm on lubatud, teha vaimse maailmaga reaalset koostööd. Selles on oma mõju ja omad seadused. Laps tuleb Maa peale ja tal on oma missioon. Vanemal on võimalik tõdeda, et ta ei tea sellest midagi - kui lapsel veab, siis ta leiab õige elutee, kui ei vea, siis mitte. Ta üritab oma parimat teha, aga ei tea sellest midagi. See on üks võimalik seisukoht. Teine on küsida, kas sellest missioonist on võimalik teada. Tema kasvatajana peaksid vanemad küsima, kuidas nad võiksid aru saada, milliste ülesannetega on laps siia Maa peale tulnud. Oleks suurepärane, kui vanemad võiksid tema kasvatust niimoodi korraldada, et see võimaldaks lapsel oma missiooni täita. Ja kui see ei toimi, siis näiteks üks 10-aastane tüdruk ütleb, et elu on mõttetu, kui ta kulgeb ühetaoliselt 60 aastat surmani ja siis on kõik. See on ju mõttetu. Kõik on ükskõik. Pole vahet, kas inimene on olemas olnud või mitte. Hiljuti sain kirja ühelt 22-aastaselt noormehelt. Ta väidab, et ta elu on mõttetu ja kavatseb enesetappu. Sealjuures ootab noormeest väliselt vaadates edukas karjäär. Mis siis juhtus? Ta kaotas elumõtte, millega ta maailma tuli.
Seega oleks praeguste täiskasvanute pedagoogiliseks ja teraapiliseks ülesandeks aidata Indigolastel elumõtet mitte ära unustada ja neile, kes on unustanud, seda uuesti meelde tuletada. Võib ainult mainida, et on olemas erinevaid meetodeid.[1] Peamiselt on aga praeguse täiskasvanute põlvkonna ülesanne maise elu erinevad alad kooskõlla viia vaimse maailma seadustega. Mida see konkreetselt pedagoogikas tähendab, sellest oli juttu üleval.
· Mis on Indigolaste põlvkonna ülesanne?
Nende ülesanne on viia maise elu viljad vaimsesse maailma. See on väga konkreetne ülesanne. Nimelt, kui üks põlvkond lahkub Maa pealt, siis ta viib oma maise elu kogemused kaasa vaimsesse maailma. Samas on Maa peale tulemas järgmine põlvkond. Mõlemad kohtuvad vaimses maailmas. Selle kohtumise ajal toimub kogemuste vahetus. Lahkunud tutvustavad Maa peale tulijaid maise elu omadustega. Vaimsest maailmast Maa peale tulijad tutvustavad Maalt lahkujaid vaimse maailmaga. Selline koostöö on mõlemale poolele tähtis ja kasulik. Selle kogemustevahetuse tagajärgi me näeme selles, et praegused lapsed oskavad palju paremini kõrginfotehnoloogiaga, mobiilidega ja kompuutritega toime tulla kui nende vanemad ja vanavanemad. Nad tunnevad nuppe ja pultide funktsioone, ilma et oskaksid veel kasutusjuhendeid lugeda. Miks? Sest nad on juba vaimses maailmas kohtunud nende kogemustega, mis infotehnoloogia alal said maa pealt lahkunud inimesed. See, mida vanavanemad on aastaid õppinud, toovad lapselapsed kaasasündinud võimetena maa peale. Üks teine näide on seotud Indigolaste ühe teise omadusega, millest oli ka varem juba juttu - kuulda tõtt sõnade taga. Seda omadust aga arendasid inimesed aastakümneid endises Nõukogude Liidus, lugedes valede tagant ja sõnade vahelt seda välja, mida tegelikult üks või teine uudis tähendas. Indigolapsed seda enam ei õpi, neil on see kaasasündinud võime.
Kogemustevahetus võimaldab Maa peale tulevail inimestel muutliku maise eluga paremini toime tulla. Kui näiteks lapsed peaksid igal elualal sama kaua harjuma ja õppima asjade ning asjaoludega toime tulema nagu nende vanemad ja vanavanemad, osutuks igasugune areng Maa peal võimatuks. Arengu toimumiseks on olemas lahkujate ja tulijate omavaheline koostöö vaimse ja maise maailmade lävel. Aga seoses meie tsivilisatsiooni kiireneva arenguga on siin tekkinud üks suur probleem. Viimase aastasajandi jooksul on inimkonna areng nii kiirenenud, et tänapäeval toob kümne aasta jooksul toimuv areng sama palju muutusi meie ellu, nagu varem tõi seda üks aastasajand. See on tuntav, kui võrrelda meie praegust elu 90ndate alguse või 80ndatel aastate eluga. Lahkunud hingede info tulijatele on vananenud, kuna enamus lahkunutest on eakad inimesed, kes ei võta enam maisest elust aktiivselt osa. Ühesõnaga, vanavanemate kogemused ei kajasta enam maise elu tegelikku seisundit. On tekkinud oht, et Maa peale tulevad hinged, kellel on ainult vananenud info maisest elust ja kes pole praeguseks maiseks eluks valmis. Et seda ei juhtuks, peavad Maa peal elavad inimesed õppima tegema koostööd tulevate hingedega selleks, et neil aidata saada värskemaid kogemusi maisest elust. Sellisest tööst räägivad aga oma missiooni kirjeldavad Indigolapsed ise. Indigolastel on tihti mälestusi elust enne oma sündimist. See tähendab, et nende jaoks on alles sündida soovivate hingede maailm mitte võõras, vaid üsna tuttav. Kui need mälestused neile ka täiskasvanueas meelde jäävad, siis leiavad nad praktilisi võimalusi veel Maa peal mittesündinud hingedega koostööd teha, neile seda maist elu näidata ja tutvustada, ise Maa peal elades. Üks näide sellest. Flavio M. Cabobianco on Indigolaps, kes kirjutab oma „ Ma tulen päikeselt“ pealkirja kandvas raamatus sellest, kuidas ta rändab öösiti vaimses maailmas ja kohtub seal erinevate vaimsete olevustega ning räägib neile maisest elust. Pedagoogikas tähendab selline maise elu viljade kandmine vaimsesse maailma, mis on Indigolaste põlvkonna missiooni üks osa, kooli põhimõtte edasiarendamist. Sellisesse kooli kuuluks vanemate kool ühe osakonnana, kus õpetataks tulevasi vanemaid Indigolastega toime tulema. Sellise asutuse vajadus oleks ülaltoodud kirjelduste mõttes iseenesestmõistetav, kuna kaasaegsed vanemad ei oska selliste lastega üldse toime tulla. Nad pole põhimõtteliselt valmis selliste laste olemasoluga kohanema ja sooviksid, et asjad toimuksid traditsioonilisel viisil lihtsalt edasi. Sellisesse kooli peaks kuuluma ka veel osakond, mis tegeleks maise elu tutvustamisega tulevastele lastele. Tänapäeval kõlab see jutt küll utoopiana, aga mitte Indigolastele endile. Kui seda neile rääkida ja pärast küsida, kas nad neile räägitust aru said, siis vastavad 7-9 –aastased kindla häälega „Jah“. Seega on sellise kooli rajamise küsimus ühelt poolt vaid aja küsimus, nimelt kuni need lapsed täiskasvanuteks saavad. Teiselt poolt aga kasvatuse küsimus, sõltudes sellest, kas nad suudavad oma eluülesandeid kuni täiskasvanuks saamiseni mitte ära unustada. Selle eest peaks aga hoolitsema praegune täiskasvanute põlvkond, nagu sellest juba juttu oli.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar